Nelly Drelli „Eesti kuulsused"

Nelly Drell, vanuselt ja karjäärilt alles noor maalija, ei vasta oma loominguga üldsegi üldlevinud kuvandile kaasaegsest noorest kunstnikust kui kontseptuaalset protestikunsti viljelevast mässajast. Pigem näib nagu kohtuks tema maalide ees auväärse akadeemiku töödega. Sel nähtusel on loomulikult oma seletus. Nelly Drelli kunstnikuidentiteet baseerub nimelt klassikalisel maalikoolil ja traditsioonilisel joonistamisviisil ehk kokkuvõttes akadeemilisel stuudiumil, mille ta väga erandlikult eesti kunstnikele omandas New Yorgi kunstiakadeemias New York Academy of Art - konventsionaalse hea maitse ja ilukaanoni kantsis. Sealse koolituse läbinuna sobib Drell pealegi ka loomuomaselt hästi tegelema teemadega, mida noored kunstnikud üldiselt ei armasta ega taha või julge käsitleda. Nendeks on paraadportree - ajalooliselt angažeeritud kunstižanr, antiikmütoloogiast inspireeritud aktimaal ning ajaloomaalina realistlikul motiivil põhinev figuraalkompositsioon. Esimese avaliku kriitikatunnustuse saavutaski Drell muuseas batalistina kui maalis aktuaalsetest päevasündmustest kõneleva dramaatilise teose „Eesti poisid Iraagis". Ehkki kujutades anonüümseid kangelasi, ajendas see teos kaudselt seeria „Eesti kuulsused" sündi, mis esitab galerii sel kümnendil tõenäoliselt maailma kõige tuntumatest eestlastest alates taasiseseisvunud Eesti Vabariigi presidentidest ehk poliitilise kapitali tipust ning lõpetades vaimse kapitali tippudega ehk kultuuriheeroste, sportlaste ja popstaaridega. Kõik need tegelased, kelle hulgas nii Nobeli kirjanduspreemiale kandideerinud Jaan Kross kui üks  tänapäeva kuulsamaid heliloojaid Arvo Pärt, olümpiavõitja Gerd Kanter kui ka Eurovisiooni lauluvõistluse võitnud duo Tanel Padar - Dave Benton, on aidanud kujundada positiivset Eesti märki. Rõhutaksin veel, et portreed pole maalitud natuurist vaid fotode järgi; see võimaldab kunstnikul demonstreerida oma tehnilisi oskusi, kuid samas säilitada distantsi modellide suhtes ja lisada omalt poolt ka teatud iroonilist tasandit nagu juhtub Photohopis liiga ilusaks töödeldud fotode puhul. Seda efekti Drell taotleda tahabki.

See näitus on ühtaegu austusavaldus 21. sajandi Eesti suurkujudele ning meeldetuletus rahvusvahelisele publikule, et väikselt maalt võivad alati sirguda suured isiksused. Kui Eestis oleks National Portrait Gallery nagu inglastel Londonis, ripuks just seal mõni Nelly Drelli töö. 

Harry Liivrand

Kunstikriitik